MURDEHETK

Pisarad voolavad.
Ma olen murdunud.
Ma tunnen end kui mingi idiootne kilekott, mida inimene korra täidab ja siis hooletult sahtli põhja vedelema jätab.

Just siis kui mul oleks vaja rääkida.
RÄÄKIDA!!!
Et keegi mind kuulaks.
Või loeks seda, mida ma kirjutan.

Persse.
Putsi.
Vittu.
Munni noh.

Kõige kurvem on see, et ma niivägavägaväga tahaks minna ajakirjandust õppima.
Ja et kõik minu kallid sõbrad jääksid Tallinnasse.
Esimest korde nutan ma sellepärast.
Nad on mulle lihtsalt NII olulised.

Kuulasid üht lugu ja lihtsalt..

Aga mis ma ikka..
Keegi nii kui nii ei loe seda blogi.

Seega.
Ma igatsen teid.
Ma igatsen teid põhjalased.
Ma igatsen neid teisi sõpru.
Tohutult.

Ma ei ole nii kaua kalli saanud.

Kurvaks teeb.

Ja üks asi veel.
Tema.
Ei oskagi midagi kirjutada.
Miks tema käitumine mind kurvaks teeb?
Lihtsalt mõni nüanss.
Armastan vastu sõrmi saada.
Armsatan olla naiivne ja loota.
Õnn on sedasi ajutine.
Nüüd ma ei teagi, kuidas talle otsa vaadata,
Tahaks teda kallistada, aga..
Samas nagu ei taha ka..


Aitab.

MURDEHETK