Luulevargil

***

Armasta mind kinnisilmi
Näita, et tunded mis on sinus
tulevad ka ilmsiks
kui pole asi minu pilgus

Armasta mind südamega
Unusta oma lõpmatud retked
Koos oma lootustega
Las jäävad meile homsed hetked

Armasta mind kätega
Tundes süda mis tuksumas
Lihtsa rütmiga
Sind armastamas

Armasta mind huultega
Ära jaga mulle suudlusi, mis võltsid
Ära püüa sõnade suurtega
Need pole need mis mind võitsid

Armasta mind hingega nii et
Et juba mõttes oleksime koos
Ja et arvestades kõigi ja kõigega
On meil kulgemine omas loos

Armasta mind aastatega
Tunne endas minu hoolt
Ära lase sel maabuda lainetega
Ära ole vastu, vaid poolt

Armasta mind armastusega
Nagu armastatakse oma keha
Nagu mehed abielluvad naistega
Nagu laps armastab oma ema

Armasta mind siiralt
Ära tee suuri sõnu, sest
Muidu näib muule liialt
Et need ei tule su südamest

Igatse mind
Ja luba mulle
Et võin suudelda sind
Ja kuuluda sulle

___________________________________

Selle luuletuse varastasin ma päris mitu kuud tagasi autori blogist.
Autor: Keijo Aaring
Miks varastasin: Kui ma seda lugesin mitu head kuud tagasi, tundsin ma, et mul on seda luuletust vaja. See on minuga pidevalt kaasas koos nende teistega, mis mulle meeldivad. Paberile kirjutatud ja kokkuvolditult rahakoti vahel. Koos Dorise, Hando, Villu ja minu enda loominguga.
Ja mulle meeldib see.
___________________________________

***

SIGA



Lahtine viin hõlma all,
juhmilt töllerdad sa tänaval.
Tülitad lapsi ja vanureid,
pole vaja meil sinusuguseid.

  Oskad vaid ila tilkudes suunurgast
  sittuda ennast täis.
  Meie sind oma sõbraks ei taha,
  selline on praegu seis.

    Sa oled vana vastik siga,
    sul on kolbas miskit viga.
    Ma näen sind igal pool, iga päev,
    mis on su eesmärk, selgita,
    vana värdjas siga.

Peas on soni ja jalas on juust,
odekalehka tõuseb su suust.
Tuled ja ütled mul: tere kamraad,
vastan: kao siit nii kähku kui saad.

  Tõstad rusika, püüad mind lüüa,
  mind, kes ma olen su vend.
  Pole vaja siin meie kulul süüa,
  mine ja poo üles end.

    Sa oled vana vastik siga,
    sul on kolbas miskit viga.
    Ma näen sind igal pool, iga päev,
    oh tõmba uttu, kao mu silmist,
    vastik siga.

___________________________________

Selle luuletuse varastasin ma päris päris kaua aega tagasi. Ilmselt 11ndas klassis. Pidin nimelt kooli luulekonkursil esinema ja Villu kõlas nii pagana hästi.

Autor: Villu Tamme

___________________________________

***

Sa lakkasid olemast ime

 Sa lakkasid olemast ime
    mu jaoks. Ma mõistsin
    Su ära.
    
    Kuid siiski
    see selguse sära,
    see kumendus imeline
    Su ümbert ei kao.
    
    Mis tunne on olla Sina?
    
    Mis tunne on olla lill,
    puu, taevas?
    Mis tunne on olla mõte.

___________________________________

See luuletus. Leidsin selle just praegu. Viiendal mail aastal 2011. Tundsin, et vajan üht Doris Kareva luuletust. Ja see ütleb nii palju tänase päeva kohta. Nii palju ja samas ka kõik, mida vaja.

Autor: Doris Kareva

___________________________________